Ma pidasin endaga palju lahinguid, enne kui õppisin täielikult keskenduma ühele asjale ja jätsin kõrvale närvilisuse, näiteks võidusõidul. Võistlusel võistlemine, olenemata spordialast või elusituatsioonist, ei ole kunagi ainult füüsilise, vaid ka vaimse jõu küsimus. – Nina Fahrner. 

Kasvasin üles Austria kaunite mägede südames, Zell am See's. Mäed tõmbasid mind juba varakult, aga kui mu väikevend kinkis mulle 20. sünnipäevaks vautšeri "allamägede päevaks", tundus, et olin leidnud selle, mida alati otsisin. Adrenaliinilaks oli uskumatu ja juba esimesest hetkest oli selge, et see spordiala ei lase mul kunagi minna. Varsti pärast seda asusin Grazis füüsikat õppima, kuid kahe aasta pärast ei pidanud ma selles mägedeta linnas enam vastu ja kolisin oma õpingud Innsbrucki, kus veedan iga vaba minuti mägedes.
Mõtlesin kaua, millise loo tahaksin rääkida, et anda teile ülevaade oma spordialast. Kuid tõde on see, et ühe kogemuse jutustamisest ei piisa, et mõista, kuidas sellele kirele täielikult anduda. Pigem on paljud väikesed sündmused need, mis minu jaoks mäest allasõidu nii eriliseks teevad.

"Õnn on ainus asi, mis jagamisel kahekordistub." - Albert Schweitzer

See spordiala on algusest peale mänginud minu elus väga olulist ja suurt rolli. Põhimõtteliselt pole see meeskonnasport ja ometi pole ma kunagi varem sellist ühtekuuluvust kogenud. Veedate päevad koos mäel, naerate koos mõnusalt, aitate üksteist läbi raskete vigastuspauside ja naudite grupivõistlustel ainulaadset atmosfääri. Teist saab tegelikult perekond, kellega jagate vaimustust, mis mujal jääb kurtidele kõrvadele. Keegi, kes ei mõista selle spordiala vaimustust, mõistab meie pidevat "püha raja" otsimist sama palju kui meil, inimestel, maavälistest olenditest. See on kindlasti negatiivne külg, kui pühendada kogu oma vaba aeg millelegi, millest rattaga mitte sõitev osa sinu sõpruskonnast aru ei saa. Sest kui joomingu- ja suplemispritsmed lidos vahetatakse mägede ja radade ning sinikad ja lahased aksessuaaride vastu, siis üks või teine ​​sõprus kannatab seetõttu kõvasti.
Kui ma mõtlen viimastele rattaaastatele, siis sport on mulle andnud tuhat korda rohkem, kui on võtnud. Alates sellest, kui rattaga sõitma hakkasin, olen isiklikult palju arenenud.

Ma pidasin endaga palju lahinguid, enne kui õppisin täielikult keskenduma ühele asjale ja jätsin kõrvale närvilisuse, näiteks võidusõidul. Võistlusel võistlemine, olenemata spordialast või elusituatsioonist, ei ole kunagi ainult füüsilise, vaid ka vaimse jõu küsimus. Ainult siis, kui olete oma peas piisavalt tugev, suudab teie keha parimal viisil toimida.

Võtsin seda vaimset jõudu kaasa ka spordivälisteks eluolukordadeks. Olen õppinud, et kui teid koheldakse ebaõiglaselt, peate oma õiguste eest seisma, kuid teil peab olema ka võime tunnistada oma süüd.
Kunagi küsiti minult, kas ma usun "mõttejõusse". Sellele leian vastuse ka spordist, sest see pani mind mõistma, et ma pean võitlema asjade eest, mis mulle midagi tähendavad. Minu meelest on positiivne mõtlemine kindlasti hea tööriist, kuid võimaliku piire nihutamiseks tuleb püsti seista ja näidata oma sitkust.

"Kõik jõud on teada ainult takistuste kaudu, mida see suudab ületada." - Immanuel Kant

Mu vend nimetab mind mõnikord hellitavalt jääpurikaks, sest mul on sageli raske täielikult tegeleda sellega, mida pean kindlasti üheks oma suurimaks nõrkuseks. Kui olen aga kellegi oma südamesse võtnud, on tema õnn minu omast kõrgem ja muretsen sageli liiga palju. Ka siin aitab minu spordiala mul mõtted asjadelt kõrvale juhtida ja keerulistes olukordades reageerida. Rattal pumpab adrenaliin läbi kogu mu keha, unustan kõik enda ümber ja naudin vabadust. Ma arvan, et kõigil peaks olema selline väljalaskeava – isegi kui see on lihtsalt L'AMOTIONi sõrmuse keerutamine, kui oled mõttesse vajunud.

Olen viimaste aastate jooksul õppinud, et rahulolematus iseendaga on parim. Vähemalt on lahendus – tõuse püsti, tee plaan ja võitle oma õnne eest! Seetõttu on minu sõnum, mis saadab mind kogu mu elu, on: Sa pead vaatama üles, et saaksid tähti näha.